Alates 1997. aastast on Eestile esitatud ligikaud 1000 varjupaigataotlust (vaata statistikat Politsei- ja Piirivalveameti kodulehelt). Eesti süsteemis saavad varjupaigataotlejatest reaalselt varjupaika võrdlemisi väike hulk. Perioodil 1997-2016 andis Eesti rahvusvahelise kaitse 326 inimesele (pagulasstaatus 175 inimesele ja täiendav kaitse 151 inimesele). Kõige enam kaitse saajaid on ülatoodud perioodi jooksul olnud pärit Ukrainast (80), Süüriast (76), Iraagist (28), Sudaanist (25), Afganistanist (25) ja Venemaalt (25).

Eestis on 1 pagulane umbes iga 15 000 inimese kohta. Eestil on ka endal teada-tuntud pagulasajalugu. Nõukogude okupatsiooni ajal sai poliitilist varjupaika Läänes üle 72 000 eestlase.  Tulles tagasi tänapäeva, siis Eestis esitati 2013. aastal 97 varjupaigataotlust – pagulasena tunnustati 7 isikut.

2014. aastal olid suurimad põgenike päritoluriigid Süüria (ligi 4 miljonit), Afganistan ja Somaalia. Enam kui pooled kõikidest maailma põgenikest tulid nendest kolmest riigist. Suurimad põgenike vastuvõtjad olid Türgi (1,6 miljonit), Pakistan (1,6 miljonit), Liibanon (1,1 miljonit), Iraan ja Jordaania.

Vastupidiselt levinud arusaamale, et enamus põgenike proovib meeleheitlikult Euroopasse tulla, siis tegelikult elab ligi 90% kõikidest maailma põgenikest nn arengumaades. See suhtarv on olnud viimastel aastatel tõusujoones, olles veel 10 aastat tagasi 70%. Põgenike vastuvõtmisega tekkivad kulud ja koormus on seega ebaproportsionaalselt langenud just globaalse lõuna peale.

Suurim kaasaegne põgenikekriis on tekkinud Süüria kodusõja tagajärjel. Ligi 4 miljoni riigist väljapoole põgenenud inimesega on ÜRO pagulasagentuuri sõnul tegemist suurima põgenike liikumisega pärast Teist maailmasõda. Valdava enamuse (umbes 95%) Süüria põgenikest on vastu võtnud Süüria naaberriigid, peamiselt Türgi, Liibanon, Jordaania, Iraak ja Egiptus. Näiteks Liibanon on jõudnud praeguseks olukorda, kus umbes neljandiku riigi elanikkonnast moodustavad Süüriast põgenenud inimesed.