Johannes Mihkelson (1907-1992) oli ametiühingutegelane, pikaaegne Välis-Eesti sotsiaalse ja poliitilise elu korraldaja, sotsiaaldemokraat.
Johannes Mihkelson sündis Pärnus 1907. aastal purjelaeva madruse pojana. Sotsiaal-poliitilises elus oli ta aktiivne juba keskkoolieast alates. 1928. aastal, kui rajati Noorte Sotsialistide Ühing, valiti ta Pärnu osakonna esimeheks. Juba järgmisel aastal valiti ta Pärnu linnavolikogusse, kus ta oli noorim liige. Samal ajal alustas ta ka oma ajakirjanduslikku karjääri kohaliku ajalehe “Rahva Sõna” toimetajana.
1930. aastal ühines ta ametiühingutega ja varsti sai temast ametiühingute keskliidu organisaator, kus ta oli vastutav igapäevase asjaajamise eest.
1930-ndatel aastatel, kui erakondlik tegevus oli keelatud, oli ta sunnitud elama mõne aasta välismaal. Sellel ajal lõi ta palju kontakte teiste maade sotsiaaldemokraatlike parteidega. 1943. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. 1944. aasta septembris, kui Nõukogude väed Eesti okupeerisid, oli ta sunnitud Eestist lahkuma. Kogu sõjajärgse aja elas ta Rootsis.
Tema tegevuses välismaal saab eristada kolme põhitasandit. Esiteks oli ta üks peamisi eestlaste sotsiaalse ja poliitilise elu organiseerijaid paguluses, ta oli Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondise esimees, Eesti Komitee juhatuse liige ja aseesimees, Eesti Rahvusfondi juhatuse liige, Eesti Rahvusnõukogu juhatuse liige ja selle aseesimees aastatel 1961-1975 ning alates 1975. aastast esimees. Johannes Mihkelsoni oli Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondise bülletääni “Side” toimetaja üle 30 aasta.
Teine pool tema elutööst oli osalemine ametiühinguliikumises. Ta oli üks Rahvusvahelise Pagulasametiühingute Keskuse initsiaatoreid ja selle esimees ning aseesimees aastatel 1955-62.
Rahvusvahelisel tasandil saavutas ta kuulsuse oma aktiivse tegevusega sotsiaaldemokraatlikus liikumises. Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondise juhina oli ta üks neist, kes aitas organiseerida Rahvusvahelise Sotsialistliku Büroo Pariisis 1948. aastal ning teha ettevalmistusi kaasaegse Sotsialistlikku Internatsionaali loomiseks. Ta aktiivsus paistis silma nii Euroopa sotsiaaldemokraatlikus liikumises kui ka Kesk- ja Ida-Euroopa Sotsiaaldemokraatlikus Unioonis.
Oma viimastel eluaastatel jõudis ta näha oma unistuste realiseerumist, Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ning Sotsiaaldemokraatliku Partei taassündi Eestis.
